Sunday, July 20, 2014

Ruhe


 Paar nädalat tagasi oli meil viies pulma-aastapäev ja tähistasime seda Tallinna lähedal Neeme külas asuvas restoranis Ruhe, mida mulle mitu tuttavat soovitanud olid.

Nagu rannaküla restoranile kohane, on suurim osa Ruhe roogadest valmistatud kalast või mereandidest. Seega neile, kes kala ei armasta, Ruhe kuigi hästi ei sobi. Muidugi, alati võib ju ka lihtsalt magustoitu sööma minna, sest eriline asukoht ja ilus vaade on garanteeritud. Kalasõpradele on Ruhe aga ideaalne koht.


Võtsime eelroaks esmalt siiamarja šotid, mis koosnesid kihiliselt viinapitsis serveeritud kalamarjast, hakitud sibulast ja hapukoorest. Väga mõnus oli, ainult kõrvale oleks eelistanud lisaks näiteks röstitud musta leiba.


Teiseks eelroaks võtsin mina grillitud tiigerkrevetid maasika-tomatisalsaga ja abikaasa grillitud kammkarbid, mida serveeriti kalmaaritindi kastmega. Mereannid olid väga hästi grillitud ehk polnud üle küpsetatud. Samuti olid need kaunilt serveeritud ja lisanditega polnud samuti üle pingutatud.



Pearoaks valisin ma suitsutatud huntahvena peedipüreega. Sain taldrikult terve kala, mis oli jällegi parajalt maitsestatud. Seda, et peedipüree kalaga nii hästi sobib, poleks ma ausalt öeldes uskunudki. Nägin, et kõrvallauda viidi madalküpsetatud lõhe maasika-avokaadosalatiga, mille tellimise peale ma ka korra mõtlesin ja mis nägi väga ahvatlev välja, nii et peaks sinna tagasi minema ja ka seda proovima. Abikaasa kuldmerikoger värske kartuli ja kukeseenekastmega oli samuti mõnus. Praed olid koguselt üsna suured, nii et piisaks ka neist ilma eelroata.


Magustoidu jaoks oli kõhus ruumi üsna vähe, aga pidin siiski proovima apelsinibrüleed, mis oli maitsev ja kaunilt serveeritud, kuid Leiva kreembrüleed musta leivaga ei trumbanud see kahjuks üle.

 
Seega, kes soovib häid kalaroogi ja veidi erilisemat asukohta kui Tallinna kesklinn, siis julgen Ruhet soovitada. 

Sunday, June 1, 2014

NOA

Mõned nädalad tagasi oli mul ilus ümmargune sünnipäev ehk siis sain 30-aastaseks. Käisime seda tähistamas Tallinna ja Viimsi piiril asuvas NOA-s. Olin selle restorani kohta enne nii suuri kiidusõnu kuulnud, et ootused olid väga kõrged ja kohati need õigustasid ennast, kohati jälle mitte.


NOA asukoht on väga mõnus. Arvestades Eesti rannajoont, ei ole meil just üleliia palju restorane, mis otse mere ääres asuksid ja sellist kaunist vaadet pakuksid. Sisekujundus on väga stiilne - skandinaavialikud heledad toonid kerge romantilise nüansiga. Sellest kohast saab kindlasti üks selle suve hitte. Teenindus oli samuti väga professionaalne ja sõbralik, samas mitte pealetükkiv. Seega kümme punkti selle eest.



Nüüd aga põhilise, see tähendab toidu juurde. Klassikalist jaotust eelroog, pearoog, dessert NOA menüüs ei ole, vaid on erinevad hinnatasemed. Üks kriips tähendab hinda 6 eurot, kaks kriipsu 12 eurot ja kolm kriipsu 18 eurot. Iseenesest huvitav süsteem.

Alustuseks tellisime me veise tartari ja soolasiia. Tartar oli tõesti maitsev, kergelt vürtsikas ja heas tasakaalus. Serveeringuga oli samuti vaeva nähtud ja tulemus pakkus lisaks maitsele ka silmailu. Mehe soolasiig oli nagu üllatusmuna, pealtnäha väga lihtne - kaetud kurgiga, mille alt tuli välja meresoolaga õrnalt maitsestatud kala koos siiamarjaga.

Raw - tartar

Soolasiig
 Pearoogadest oli aga vähemalt minu oma kerge pettumus. Tellisin menüüst lambakebabi, mida üks tuttav soovitas. Taldrikul nägi see roog kaunis välja ja maitsel polnud ka otseselt viga, aga see oli ka kõik. Nii kõrge hinna eest oleksin oodanud midagi märksa peenemat - midagi, mis tantsiks keelel. Pigem oli aga tegemist tavalise lambakotletiga, millele lisandiks kapsasalat. Kuna toitude portsjonid olid parajalt suured, ei jaksanud ma enda oma ka lihtsalt lõpuni süüa. Abikaasa tellitud kaheksajala pasta oli märksa parem. Mereelukas polnud tavapäraselt kummine ja maitsetu, vaid mõnusalt valges veinis pehmeks hautatud.

Kaheksajala pasta
Lambakebab
Magustoidu jaoks leidus kõhusopis siiski veel pisuke ruum. Ilma desserti proovimata ei saa ju restoranis käia. Kõhud olid täis ja seetõttu tellisime magustoidu kahepeale. Valisime menüüst välja sidrunikoogi basiilikujäätise ja mustikatega. See oli üsna kindla peale minek ja õnneks me ei eksinud. Hapukas sidrunikook karamellise klasuuriga oli juba iseenesest suurepärane. Samal ajal oli aga suureks üllatajaks basiilikujäätis. Tean juba varasemast, et basiilik sobib ka magusaga väga hästi, kuid sellest jäätise tegemise peale ma siiski ei tuleks.

Sidrunikook
Üldkokkuvõttes oli tegemist positiivse restoranikülastusega, arvestades koha atmosfääri ja enamusi toite. Mõned road aga polnud minu jaoks seda kiitust väärt, mida nad saanud on. Ehk nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.


Tuesday, May 27, 2014

Singapur - kuidas maailma kalleimas linnas süüa saab

Kuna sai juba teisele poole maakera sõidetud, mõtlesime oma reisil külastada kahte riiki korraga. Seega sai lisaks Balile peatutud veidi pikemalt ka niiöelda transiitlinnas Singapuris. Väga tore linn oli, eriti võrreldes paljude teiste Aasia suurlinnadega. Singapur oli puhas, ilus ja turvaline. Lisaks lugesin enne reisi algust, et seal on võimalik ka väga hästi süüa saada. Minul kahjuks nii väga hästi seal söögiga ei läinud, aga muljeid ja soovitusi jagan hea meelega.

Singapuris on võimalik süüa restoranides-kohvikutes, kus hinnatase on üsna kõrge, või teise võimalusena n.ö food courtidel ehk toiduväljakutel, mis on igas suuremas kaubanduskeskuses.

Oma esimesel õhtul sõime Clarke quay'l jõeäärses mõnusas restoranis. Seal oli toit tõeliselt maitsev. Võtsime eelroaks kreveti dumplinguid ehk hiina pelmeene. Lisaks sõime Kung Pao kana aurutatud basmati riisiga. Kõik oli väga maitsev ja kvaliteetne. Eriti head olid pelmeenid ja nende juurde serveeritud vürtsikas kaste. Ja mis oleks esimene õhtu suurlinnas ilma selle signatuurkokteili Singapur Slingita. Seega sai ka seda limpsitud. Kokteili ajalugu ulatub eelmise sajandi algusesse, kui üks Singapuri Raffles hotelli baari töötaja selle kokku segas. Siiani öeldakse, et kõige õigemat ja parimat Singapore Slingi on võimalik saada vaid sellest hotellist. Seda kõige originaalsemat meil kahjuks proovida ei õnnestunud, kuid ka Clarke quayl joodud oli täitsa mõnus. Kokteil koosneb ginist, cherryst, ananassi ja laimi mahlast.

Singapore Sling
 Balilt tagasi tulles veetsime Singapuris aga kolm päeva, mille jooksul sõime põhiliselt kaubanduskeskuste toiduväljakutel. Seal on võimalik võrreldes restoranide ja kohvikutega märksa soodsamalt kõht täis süüa. Toidu kvaliteet aga võib üsna korralikult kõikuda. Esimesel korral saime väga head ja värsket toitu alla viie euro eest inimese kohta. Samas teistel päevadel sõime kallimat ja sugugi mitte nii kvaliteetset toitu. Seega tuleb food courtil hoolega valida, mida ja kust tellida. Valik on seal väga lai, kattes põhimõtteliselt kõik erinevad Aasia köögid. Esindatud olid nii India, Jaapani, Hiina, Tai, Vietnami, Korea, Taiwani, Indoneesia kui Malaysia köögid. Muidugi pakuti ka Euroopa toitu, aga no kes see ikka Aasias Itaalia toitu tahaks proovida :)

Mõnus ja mahlane nuudliroog pardlihaga 4 euro eest

Toidulett food courtil
Kaubanduskeskuse toiduväljak
Minu tungival pealekäimisel sai ära proovitud ka Hiina hot pot. Ma oleks pidanud muidugi enne tellimist kokale mainima, et soovime mahedamat varianti, sest tundus, et kokk oli sinna kõik maailma piprad kokku pannud. Oioi, kuidas suu tulitas, kui me kahepeale tellitud hot poti sõime :) Kahju oli aga kõigist neist mõnusatest värsketest koostisosadest, mille me sinna valinud olime ja mille maitset me eristada ei suutnud kogu selle vürtsi sees. Idee on tegelikult väga tore - valid ise endale värsked koostisosad välja ja siis teeb kokk sulle toidu valmis, mis mind seda proovima ahvatleski. Klassikaline hot pot koosneb kergelt aurutatud lihast, mereandidest, seentest, nuudlitest ja rohelistest köögiviljadest. Traditsiooniliselt süüakse seda nii, et keset lauda on pott, kuhu saab värskeid koostisaineid keema lisada ja sealt neid siis järjest süüa. Seega loodan, et kunagi õnnestub ka selline variant ära proovida, kuid siiski veidi väiksema vürtsikuseastmega.

Hot pot
Singapuri enda köögiga on üldse sellised lood, et väikse riigina ongi nende köök pigem segu teisest Aasia riikide köökidest. Suurimad mõjutajad on kindlasti Hiina köök ning naaberriikide Malaysia ja Indoneesia köögid. Üks päris huvitav ja sain aru, et Singapurile omane toit on laksa. Tegemist on vürtsika kookospiima ja nuudlitega supiga, millele on lisatud kas mingit liha või mereande.

Sõime ka Chinatownis dim sume, mis on tüüpilised hiinlaste eelroad. Näiteks võivad selleks olla erinevate täidistega õhukeses tainas aurutatud või frititud pelmeene meenutavad suupisted. Samuti käivad dim sumide alla pisikesed pirukad. Olin varem dim sume söönud Tallinnas restoranis Chedi ja seal olid need nii maitsvad, et tahtsin neid loomulikult ka Sinpauris proovida. Kuid jällegi peab tunnistama, et ei olnud meie valik sel korral kõige õnnestunum.

Dim sumid
Singapuri osas ei jõudnud ma ka enne tripadvisorist söögikohtade osas väga lugeda. Samuti on nii suures linnas selle õige koha leidmine märksa keerulisem kui väiksemas kohas. Seega soovitan süüa food courtidel, kus hinnad on soodsad ja toidu kvaliteet tihti hea, aga vaadata enne hoolega, mida tellida.

Wednesday, May 7, 2014

Indoneesia ja Bali köök

Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Põhjus väga lihtne, läksin tagasi tööle ja pole enam leidnud aega kokkamiseks ega pildistamiseks. Püüan nüüd seda viga parandada. Käisime kahenädalasel reisil Balil ja Singapuris, kus saime jälle palju huvitavaid toiduelamusi, mis väärivad jagamist. Singapurist kirjutan veidi hiljem eraldi postituses, esmalt reisi põhilise sihtkoha - Bali - köögist.

Jatiluwih riisiterrassid annavad suurema osa Bali riisitoodangust


Bufee valik
Indoneesia köök oli väga maitsev ja suhteliselt sarnane Taile, veidi ka India köögile. Palju oli menüüs karrisid, kookospiimaga ja ilma, värske kala ja krevetid ning muidugi kõikvõimalikud riisi- ja nuudliroad. Väga levinud olid ka erinevad lihavardad pähklikastmega ehk satay. Eriti populaarsed olid nasi goreng ehk praetud riis erinevate lisanditega ja mie goreng ehk nuudlid lisanditega. Neid roogasid sõid kohalikud ka hommikusöögiks, kuigi minu jaoks on hommikul nuudlite või riisi söömine siiski natuke harjumatu. Teiseks väga levinud hommikusöögiks on banaani- või ananassipannkoogid, mida serveeriti tavaliselt riivitud kookospähkli ja meega. Kõrvale pakuti puuviljasalatit, mis tavaliselt koosnes banaanist, ananassist, arbuusist ja papaiast. Väga maitsev ja mõnus hommikusöök.

Banaanipannkook, värske ananassimahl ja puuviljasalat
Nagu juba mainitud, sõime palju kala ja mereande. Viimaste söömiseks on väga hea koht Jimbarani rand, mis jääb ühest peamisest turistide mekast Kutast 20 minutilise autosõidu kaugusele. Jimbaranis avatakse enne päikeseloojangut ridamisi restorane otse rannas. Kõik pakuvad värskelt grillitud kala ja mereande. See muidugi ei tähenda, et kõigis neis oleks ühtlane kvaliteet. Olin eelnevalt selle kohta veidi tripadvisorist uurinud ja lugesin, et Jimbaranis ei kehti reegel, nagu oleks suurema rahvahulgaga söögikoht parim. Seda lihtsal põhjusel, et turismifirmad veavad endaga lepingu teinud restoranidesse busside kaupa turiste ja selle võrra võib toit kiirustamise tõttu hoopis kannatada. Meie valisimegi ühe äärepoolsema ja vaiksema restorani, kuna nad pakkusid meile sobivaimat n.ö pakettõhtusööki. Seda otsust ei tulnud kahetseda - meie pakett kahele sisaldas grillitud kala, küüslauguga grillitud tiigerkrevette, lisandiks erivad kastmed, friikartulid, riis, aedviljad ja magustoiduks puuviljasalatit. Oi, see oli söömaaeg. Kala oli ideaalselt grillitud, krevetid täpselt parajad, lisandid väga mõnusad. Portsjon oli väga korralik, nii et lõpuks ägisesime mõlemad. Koha nimi oli .Made Bagus kui keegi peaks sinna kanti sattuma ja häid mereande soovib süüa. Lisaks toiduelamusele on Jimbaranis ka mõnus atmosfäär, restoranid asuvad otse rannaliival, kus saad toidu kõrvale nautida lainetekohinat ja lõunamaist päikeseloojangut. Pimedaks minnes süüdati kõigil laudadel küünlad, mis tegi õhtusöögi väga romantiliseks.

Mereanniõhtusöök Jimbaranis
Kuta ei ole kohaliku toidu proovimiseks just parim koht sellel ilusal saarel. Selleks, et saada ehtsat Indoneesia ja Bali toitu koos lahedama ja rahulikuma atmosfääriga, tuleb sealt välja sõita. Meie peatusime pool ajast sisemaal asuvas Ubudi linnas, mis on Bali kultuuri- ja kunstikeskus ning kus olemine on hoopis mõnusam ja ka hinnatase veidi parem. Üks meie lemmikuid söögikohti oli seal väike Bu Nani Warung meie hotelli lähedal Monkey Forest Roadil. Toit oli alati värsketest toorainetest valmistatud ja väga maitsev, samas ülisoodne. Sõime seal mitu korda tuunikala steiki, mis maksis 2,5 eurot ja mis oli väga hea maitsestuse, kauni serveeringu ja mõnusate lisanditega. Ka teised toidud olid seal head ja soodsad.

Tuunikala steik
Parimaid maitseelamusi pakkus aga Melting Woki nimeline warung, mis asus Ubudi peatänavaga risti jooksval Gootama tänaval. Mul hakkab siiamaani suu vett jooksma, kui ma nende veiselihakarrit meenutan. See oli parim karri, mida ma iialgi söönud olen. Kõik need maitsed lihtsalt tantsisid keelel, tõeline restoranitasemel toit nii maitselt kui serveeringult. Toidu vürtsikuse taseme saad ise valida, lisandid on kõik väga värsked, juurviljad krõmpsud. Magustoidud on seal prantsusepärased ja täiesti ideaalsed, mitte liiga magusad. Proovisime creme carameli kookospiimakastmega ja mochakreemi isetehtud vanillijäätisega. Sellise toidu eest küsitaks Eestis hingehinda, kuid seal saime mõlemad pearoad, magustoidu ja joogid kahepeale alla 10 euroga. Toidukoha omanikud on abielupaar, naine prantslanna ja mees Laosest. Naine tegeleb ees klientide teenindamisega ja mees teeb köögis süüa. Teenindus on samuti tipptasemel - väga personaalne ja sõbralik. Soovitan väga soojalt see koht Ubudis olles üles otsida. Mina võin ainult öelda, et jumal tänatud tripadvisori eest, sest muidu poleks ma iial osanud sellisesse kohta minna.


Roheline karri nuudlite, värskete idude ja pähklitega
Karamellkreem kookospiimaga

Veel üks tore koht on Sriwedari tänaval asuv Bale Fair Warung, kus hinnatase oli veidi kõrgem, kuid siiski ka mitte midagi ületamatut. Tuunikala steik maksis seal 5 eurot, suur taldrik grillitud kuningkrevette veidi alla 6 euro. Lisandid on jällegi kõik väga värsked ja suurepäraselt maitsestatud. Koha omanik aga kasutab sealt saadud tulu suures osas kohalikele elanikele arstiabi pakkumiseks, mis on väga üllas eesmärk, arvestades, kui palju on seal inimesi, kes endale ise arstiabi lubada ei saa.


Proovitud sai väga erinevaid eksootilisi puuvilju. Balil kasvab muide 17 erinevat troopilist puuviljaliiki. Mangode hooaeg oli kahjuks paar kuud tagasi läbi saanud, aga selle eest oli näiteks passion ehk kirevili just oma hooaja tipus ja neid maitsvaid vilju sai ikka korralikult söödud. Passion on rusikasuurune kollakas tugeva koorega puuvili, mille koorimisel tuleb välja maitselt veidi tikrit meenutav sisu, mis tuleb endale sisse luristada. Proovisime veel rambutane, mangostiine ja draakonivilja. Esimesed kaks olid omavahel suhteliselt sarnased - tugev koor, mille all valge magus vili ja sees väike kivi. Täitsa mõnusad puuviljad. Draakonivili näeb väga lahe välja nii väljast kui seest, aga maitselt ei ole midagi erilist - pigem magedapoolne. Papaiat oli jälle hulgaliselt, kuigi see puuvili ei kuulu endiselt mu lemmikute hulka. Samas rääkis üks meid sõidutanud kohalik autojuht, et papaia on väga kasulik seedimisele ja eriti kõrvetiste puhul, nii et see fakt tasub kõrva taha panna. Banaanid olid muidugi seal samuti hoopis teise maitsega kui Eestis ja on ühed vähestest viljadest, mis kasvavad Balil aastaringselt. Proovimata jäi aga durian, mille tipp-hooaeg samuti parajasti käis ja mida kõik turud ja teeäärsed puuviljaletid täis olid. Durian on puuvili, mis on väga halva lõhnaga, kuid asiaatidele meeldib selle maitse. Olin aga lugenud, et paljudele ei meeldi ka selle maitse ning lõhn oli piisavalt eemalepeletav. Oma erilise aroomi tõttu on durian keelatud ühistranspordis.

Passionid ja rambutanid
Durianid

Draakonivili (pilt internetist)


Lisaks käisime ühel päeval tutvumas kohviistandusega, kus nägime, kuidas kasvatatakse kohvi- ja kakaoub0oitub kohviubadest. Tema seedimise läbivad oad tervelt, kuid selle käigus tekkiva keemilise protsessi käigus omandavad kohvioad erilise aroomi ja maitseomadused. Sellise kohvi tootmine on aega´ja vaeva nõudev protsess, mistõttu on luwaki kohv maailma kõige kallim. Meie saime istanduses tassi luwaki kohvi~proovimiseks ca 3 euro eest, Euroopas maksab tass sellist kohvi 30 eurot, nii et päris eksklusiivne asi. Kahjuks ei ole ma nii arenenud maitsemeeltega, et oleksin tajunud seda, mille poolest see kohvi just nii eriline on, aga hea oli ta tõesti, kergelt hapuka nüansiga ja nii kaugel olles lihtsalt pidi selle ära proovima. Istanduses anti meie nuusutada tavalist bali kohvi ja seejärel luwaki kohvi ja aroomis oli tunda küll märgatavat erinevust.

Kohviubade röstimine istanduses
Luwaki kohvi valmistamine
Erinevad kohvid ja teed, mida istanduses degusteerisime
Luwaki kohvioad, kakaouba ja bali vürtsid, maitseained
Väljas söömise hinnad on suhteliselt soodsad - odavaim õhtusöök kahele oli ca 5 eurot, kõige kallim 20 euro ringis. Muidugi saab alati ka rohkem maksta, aga tuleb meeles pidada, et kallim hind ei tähenda Balil ilmtingimata paremat toitu, vaid võib hoopis vastupidi olla :) Kindlasti jäid nii mõnedki rahvussöögid sel korral ka proovimata, aga loodetavasti avaneb veel kunagi võimalus indoneesia köögiga tutvust teha.




















































































































































































Aedviljadest olid populaarsed rohelised oad ja vesispinat, mis olid mõlemad alati värsked ja krõmpsud ehk võimalikult vähe kuumutatud.

Sunday, September 15, 2013

Peedipüreesupp kitsejuustuga

Sõin ühel päeval Neikidis lõunaks peedipüreesuppi kitsejuustuga. Väga hea oli! Kitsejuust andis peedile mõnusa lisanüansi ja mina suure kitsejuustufännina olin muidugi eriti vaimustunud. Seega mõtlesingi ka kodus seda suppi keeta, loomulikult koos kitsejuustuga. Retsept pärineb Perenaise blogist. Veidike muutsin koguseid ja lisasin küüslauku. Antud kogusest jagub 4-6 sööjale.


2 suuremat porgandit
2 suuremat peeti
1 sibul
4-5 küünt küüslauku
Õli
1 l köögiviljapuljongit
 2 sl veiniäädikat
Tüümiani
200 g kitsepiimast määrdejuustu

Lõika sibul ja porgand tükkideks ning kuumuta õlis mõned minutid. Lisa ka peeneks tükeldatud küüslauk ja kuumuta veel veidi.

Vala juurde puljong ja tükeldatud peet ning lase vaikselt kaane all podiseda, kuni peet on pehme. Selleks kulub umbes tund.

Lisa tüümian ja äädikas ning püreesta saumikseriga ühtlaseks. Sulata kuuma supi hulka ka 3 sl kitsejuustu. Serveerimisel pane igasse taldrikusse 2-3 sl kitsepiimajuustu.



Tuesday, September 3, 2013

Rohke küüslauguga kartuli-tomativorm

Vahelduseks koogiretseptidele postitan nüüd ka ühe soolase toidu oma. Tahtsime õega õhtusöögiks midagi lihtsat teha, kus oleks kindlasti küüslauku ja tomatit. Kodumaised tomatid on praegu oma parimas vormis - neis on lihtsalt nii palju maitset. Lisaks on meil veel hunnik vanaema aiamaalt saadud küüslauku, mis tahab toidus rakendust saada. Seega otsustasime teha kartuli-tomativormi, kuna suurem osa vajalikest koostisosadest oli kodus olemas.


12 keskmise suurusega kartulit
3-4 suuremat tomatit
2 sibulat
6 küünt küüslauku
2 dl rõõska koort
Oliiviõli
150 g riivjuustu
Oreganot
Basiilikut
Soola ja pipart

Lõika kartul, tomat ja sibul õhukesteks viiludeks. Sega kartulid soola, pipra, basiiliku ja oreganoga.

Määri suur ahjuvorm oliiviõliga. Aseta sinna esmalt kartulikiht, seejärel sibulad ning viimaks tomativiiilud. Riputa üle riivjuustuga. Korda sama tegevust, kuni toorained on otsas. Viimaseks kihiks jääb sibul ja tomat.

Purusta küüslauk ja sega rõõsa koore hulka. Vala saadud segu ahjuvormi. Riputa peale viimane kiht riivjuustu.

Küpseta 180 kraadi juures umbes tund aega, kuni kartulid on pehmed.




Friday, August 9, 2013

Punase sõstra ja valge sokolaadi tort

Eile sai meie tipsik 1,5-aastaseks ja jälle oli hea põhjus torti teha. Kes siis niisama ikka kooki teeb ;) Retsept pärineb samast kohast, kust viimase kahe koogigi oma ehk siis Lia Virkuse ja Pille Endeni kokaraamatust "Võrratud koogid". Tort näeb tänu kahele eri värvides kihile efektne välja ning magus sokolaad ja hapukad sõstrad maitsevad koos eriti hõrgult. Küpsetama seda torti ei pea, mistõttu palaval suvepäeval valmistamiseks on see ideaalne.



Põhi:
175 g kaeraküpsiseid
75 g võid
2 sl vett

Sokolaaditäidis:
200 g valget sokolaadi
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
3 lehte zelatiini
1 sl kuuma vett

Sõstratäidis:
300 g punaseid sõstraid
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
1 dl suhkrut
4 lehte zelatiini
Kaunistamiseks punaseid sõstraid


Põhja jaoks purusta küpsised ja sega need sulatatud või ning paari lusikatäie veega. Suru 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ning aseta täidiste valmistamise ajaks külma.

Sokolaaditäidise jaoks sulata sokolaad vesivannil ja jäta mõneks ajaks jahtuma. Pane zelatiinilehed umbes 10 minutiks külma vette likku. Seejärel vahusta koor ning vala hulka veidi jahtunud sokolaad. Mikserda läbi. Sega hulka ka kohupiim.

Pigista zelatiinilehed kuivaks ja lahusta 1 sl keemiseni kuumutatud vees. Nirista pidevalt segades täidise hulka. Vala täidis põhjale ja silu pind lusikaga ühtlaseks.


Sõstratäidise jaoks pane samuti zelatiinilehed külma vette ligunema. Seejärel pane sõstrad potti ja kuumuta, kuni marjade kest pehmeneb ja hakkab mahla eralduma. Suru sõstrad läbi sõela ning lase saadud püreel jahtuda.

Pigista zelatiinilehed kuivaks. Kuumuta paar supilusikatäit marjapüreed potis keemiseni ja lahusta selles zelatiin. Klopi marjapüree hulka kohupiim, suhkur ja lõpuks zelatiinilahus.

Vahusta koor ja sega täidise hulka. Vala täidis eelmisele kihile ja tõmba kahvliga veidi läbi, et täidised omavahel sulanduksid. Aseta vähemalt 5 tunniks kuni terveks ööks külma.

Enne söömist kaunista punaste sõstardega. Head nautimist!