Sunday, June 1, 2014

NOA

Mõned nädalad tagasi oli mul ilus ümmargune sünnipäev ehk siis sain 30-aastaseks. Käisime seda tähistamas Tallinna ja Viimsi piiril asuvas NOA-s. Olin selle restorani kohta enne nii suuri kiidusõnu kuulnud, et ootused olid väga kõrged ja kohati need õigustasid ennast, kohati jälle mitte.


NOA asukoht on väga mõnus. Arvestades Eesti rannajoont, ei ole meil just üleliia palju restorane, mis otse mere ääres asuksid ja sellist kaunist vaadet pakuksid. Sisekujundus on väga stiilne - skandinaavialikud heledad toonid kerge romantilise nüansiga. Sellest kohast saab kindlasti üks selle suve hitte. Teenindus oli samuti väga professionaalne ja sõbralik, samas mitte pealetükkiv. Seega kümme punkti selle eest.



Nüüd aga põhilise, see tähendab toidu juurde. Klassikalist jaotust eelroog, pearoog, dessert NOA menüüs ei ole, vaid on erinevad hinnatasemed. Üks kriips tähendab hinda 6 eurot, kaks kriipsu 12 eurot ja kolm kriipsu 18 eurot. Iseenesest huvitav süsteem.

Alustuseks tellisime me veise tartari ja soolasiia. Tartar oli tõesti maitsev, kergelt vürtsikas ja heas tasakaalus. Serveeringuga oli samuti vaeva nähtud ja tulemus pakkus lisaks maitsele ka silmailu. Mehe soolasiig oli nagu üllatusmuna, pealtnäha väga lihtne - kaetud kurgiga, mille alt tuli välja meresoolaga õrnalt maitsestatud kala koos siiamarjaga.

Raw - tartar

Soolasiig
 Pearoogadest oli aga vähemalt minu oma kerge pettumus. Tellisin menüüst lambakebabi, mida üks tuttav soovitas. Taldrikul nägi see roog kaunis välja ja maitsel polnud ka otseselt viga, aga see oli ka kõik. Nii kõrge hinna eest oleksin oodanud midagi märksa peenemat - midagi, mis tantsiks keelel. Pigem oli aga tegemist tavalise lambakotletiga, millele lisandiks kapsasalat. Kuna toitude portsjonid olid parajalt suured, ei jaksanud ma enda oma ka lihtsalt lõpuni süüa. Abikaasa tellitud kaheksajala pasta oli märksa parem. Mereelukas polnud tavapäraselt kummine ja maitsetu, vaid mõnusalt valges veinis pehmeks hautatud.

Kaheksajala pasta
Lambakebab
Magustoidu jaoks leidus kõhusopis siiski veel pisuke ruum. Ilma desserti proovimata ei saa ju restoranis käia. Kõhud olid täis ja seetõttu tellisime magustoidu kahepeale. Valisime menüüst välja sidrunikoogi basiilikujäätise ja mustikatega. See oli üsna kindla peale minek ja õnneks me ei eksinud. Hapukas sidrunikook karamellise klasuuriga oli juba iseenesest suurepärane. Samal ajal oli aga suureks üllatajaks basiilikujäätis. Tean juba varasemast, et basiilik sobib ka magusaga väga hästi, kuid sellest jäätise tegemise peale ma siiski ei tuleks.

Sidrunikook
Üldkokkuvõttes oli tegemist positiivse restoranikülastusega, arvestades koha atmosfääri ja enamusi toite. Mõned road aga polnud minu jaoks seda kiitust väärt, mida nad saanud on. Ehk nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.