Monday, August 29, 2011

Seenesupp kuuseriisikatega

Ajal, mil ilmad muutuvad järjest vihmasemaks ja sügisesemaks, pistavad metsas oma nina samblast välja mitmed väärt maitsega seeneliigid. Üks selline on kuuseriisikas, mis on hea nii marineeritult kui lihtsalt või ja sibulaga praetult. Kastmeks on kuuseriisikas minu arvates natuke liiga tugeva maitsega, selle eest aga sobib suurepäraselt tummisesse soojendavasse suppi. Kuna hetkel on saada veel ka kodumaiseid magusaid tomateid, siis on praegu just parim aeg selle supi keetmiseks. Talvel võib suppi valmistada külmutatud seentega ja kasutada tomatipastat. Retsept pärineb ühe meie sõbra emalt ja sellest jagub kuuele sööjale. Seened korjas kallis abikaasa metsast oma kätega.


200-300 g kuuseriisikaid
1 keskmise suurusega sibul
300 g sinki
2 suuremat küpset tomatit või 400 g tomatipastat
2-3 keskmise suurusega kartulit
0,75 l vett
Soola
6-7 musta pipra tera
Tšillihelbeid
Võid praadimiseks

Haki sibul ja sink väiksemateks tükkideks. Lõika ka seened paraja suurusega tükkideks. 

Kuumuta mittekülgehakkava poti põhjas või. Prae selles sibulaid, kuni need muutuvad klaasjaks. Lisa seened ja maitsesta soola, pipraga. Kui seened on läbi praetud, lisa sink ning pruunista.

Vahepeal tükelda tomat ning lisa seegi potti. Lase seene-singi-tomatisegul nii kaua keskmisel kuumusel podiseda, kuni tomatid on pehmed ja muutunud pastataoliseks. See peaks aega võtma umbes 15-20 minutit.

Vala supipõhjale kuum vesi ja lisa sellesse kuubikuteks tükeldatud kartul, pipraterad ja maitse järgi soola. Kui soovid kergelt vürtsikamat suppi, maitsesta ka tšillihelvestega. Lase keema tõusta ja kuumuta ca 20 minutit, kuni kartulid muutuvad pehmeks.

Supi kõrvale paku musta leiba. Head isu!

Wednesday, August 24, 2011

Suvikõrvits parmesaniga

Suvikõrvits on üks suurepärane köögivili, millest saab tänu selle neutraalsele maitsele kõikvõimalikke toite valmistada ning mis sobib lisandiks ka liha- ja seenekastmete  koostisesse. Minu köögis kuulub ta kindlasti väga oluliste toorainete hulka.

Ahjus küpsetatud ja parmesani ning mozzarella-juustuga kaetud suvikõrvitsa retsepti leidsin Carla Capalbo kokaraamatust "Itaalia köök". Pärit on see roog raamatu kohaselt Lõuna-Itaaliast. Meie oleme seda kodus korduvalt valmistanud ja see on alati meeldinud. Antud kogustest jagub vähemalt kuuele sööjale.


Koostisained
ca 1 kg suvikõrvitsat
Jahu paneerimiseks
Õli praadimiseks
1/2 tassi riivitud parmesani
2 tassi mozzarella juustu
Soola ja pipart

Tomatikaste
4 spl oliiviõli
1 keskmine sibul
1-2 küüslauguküünt
ca 500 g purustatud tomateid (värskeid või konserveeritud)
Soola ja pipart
1-2 tl suhkrut
Mõni leht värsket basiilikut või peterselli


Pese suvikõrvitsad puhtaks. Lõika ca 1 cm paksusteks ratasteks.Riputa peale soola ja lase umbes üks tund seista.

Vahepeal valmista tomatikaste. Haki sibul väikesteks tükkideks. Kuumuta õli kõrgema äärega pannil. Lisa sibul ning hauta keskmisel kuumusel, kuni sibul muutub klaasjaks. Sega juurde peeneks hakitud küüslauk ja tomatid. Kui kasutad värskeid tomateid, siis lisa 3 spl vett. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga. Lisa basiilik või petersell. Hauta 20-30 minutit. Kui kasutasid värskeid tomateid, püreeri saadud segu saumikseriga.

Patsuta suvikõrvitsad majapidamispaberiga kuivaks. Keera kergelt jahus ringi. Kuumuta pisut õli praepannil. Lao sellele kiht suvikõrvitsaid ning prae mõlemalt poolelt veidi. Kui soovid krõmpsumat tulemust, prae vähem. Kui pehmemaid suvikõrvitsaid, hauta neid veidi aega kaane all. Võta pannilt ära ja korda sama ülejäänud suvikõrvitsatega.

Soojenda ahi 180 kraadini. Lõika mozzarella õhukesteks viiludeks. Määri suur madal ahjuvorm rasvainega. Pane pisut tomatikastet põhjale ja aja laiali. Kata suvikõrvitsatega, riputa peale parmesani, maitsesta soola-pipraga ning kata mozzarella-kihiga. Pane peale kiht tomatikastet. Korda, kuni koostisained on ära kasutatud, nii et viimaseks kihiks jääb tomatikaste ning sellele riputatud parmesan. Pritsi peale pisut oliiviõli ja küpseta ahjus ca 45 minutit.

Sunday, August 21, 2011

Roosamanna

Mannavaht on jällegi üks mu lapsepõlve kindlaid lemmikuid. Kõige rohkem meeldis mulle mannavaht, mis oli tehtud jõhvikate või punaste sõstardega ehk roosamanna. Keetsin paar nädalat tagasi punasesõstra mahla ja täna tekkiski mõte sellest mannavahtu valmistada. Kombineerisin omavahel kaks retsepti - ühest võtsin kogused ja teisest vahukoore ning vanillisuhkru lisamise idee. Viimased muudavad vahu meeldivalt mahedaks ja annavad huvitava maitsenüansi. Retseptid pärinevad sarjast "100 rooga". Antud kogusest jagub neljale.

2,5 dl punasesõstra mahla
3 dl vett
0,5 dl suhkrut
0,75 dl mannat
2 tl vanillisuhkrut
1 dl vahukoort

Kuumuta mahl, vesi ja suhkur keemiseni. Nõrista keevasse vedelikku pidevalt segades manna. Keeda umbes 5 minutit või kuni segu muutub paksemaks. Jahuta saadud puder maha ja vahusta seejärel miksriga. Sega juurde vanillisuhkruga vahustatud koor. Naudi külma piimaga.



Wednesday, August 10, 2011

Pico de gallo ehk mehhikopärane tomatisalat

Pico de gallo on Mehhikos väga levinud ning seda serveeritakse nii suupistena maisikrõpsudega kui lisandina liharoogade kõrval ja tortillade vahel. Tegemist on lihtsa, kergelt terava ja väga maitsva salatiga. Kõige olulisem komponent on küpsed tomatid, lisaks veel valge sibul, tšilli, laimi mahl ja koriander. Viimane annab roale iseloomuliku maitse.

Lühidalt mainisin pico de gallot (teise nimega salsa frescat) ka oma mehhiko-teemalises postituses. Juba reisil mõtlesime, et tahaks seda kodus järgi teha. Nüüd, kui kapp uputab vanaema kasvuhoonest korjatud magusatest tomatitest, on selleks just õige aeg. Kui mõtlete, mida huvitavat tomatitest valmistada ja tulemas on külalised, siis on see salat suurepärane lahendus. Valmistada tuleks pico de gallo vähemalt paar-kolm tundi enne sööma hakkamist, et maitsed jõuaksid ühtlustuda. Olen kuulnud, et Mehhikos tehakse see tihti valmis isegi eelmisel päeval või kaks päeva varem.


5-6 keskmise suurusega tomatit
1 valge sibul
1 laimi mahl
Vastavalt maitsele tšillit
Koriandrit
Soola ja pipart

Koori tomatid. Selleks tõmba esmalt noaga tomati keskele rist ja aseta need korraks kuuma ja seejärel külma vette. Nii "ehmatad" koore lahti ja see on lihtsalt eemaldatav.

Haki tomatid ja sibulad võimalikult väikesteks tükkideks. Lisa tšilli, koriander ja laimimahl. Viimasena maitsesta soola ja pipraga. Tšilli ja koriandri kogust tuleks valmistajal ise reguleerida, vastavalt oma vürtsikate toitude taluvusele.

Aseta mõneks tunniks külmkappi maitsestuma. Serveeri naturaalsete maisikrõpsudega.

Monday, August 1, 2011

Võis praetud Türgi oad

Türgi oad ehk aedoad on üks põhjusi, miks ma juulikuud ootan. Need kaunad on lisaks heale maitsele ka väga tervislikud, olles näiteks heaks valkude allikaks. Talvel olen kasutanud külmutatud ube ja valmistanud neid teravas tomatikastmes või lisanud erinevatele pastadele. Parimad on Türgi oad siiski suvel värskelt võis praetuna. Väga lihtne roog, aga kuulub minu vaieldamatute suvelemmikute hulka. Ube võib kasutada lisandina kala- või liharoogade juurde, kuid süüa ka lihtsalt niisama. Minule meeldivad need kõige rohkem värskete kartulite ja kukeseenekastmega.


300 g Türgi ube
Võid praadimiseks
Soola ja pipart

Pese oad ja lõika ära kaunte otsad, millega oad varre külge kinnituvad. Vajadusel eemalda kauna liitekohast kiuline osa.

Sulata kuumal pannil või ja lisa oad. Prae keskmisel kuumusel kaane all, kuni oad muutuvad pehmeks. Selleks kulub üldiselt 20-30 minutit. Ube tuleks aeg-ajalt segada. Lisa sool ja prae veel veidi.

Soovi korral võib ube enne praadimist paar-kolm minutit keeta. Sellisel juhul lüheneb veidi praadimisele kuluv aeg. 

Söö soojalt!