Tuesday, June 18, 2013

Kreeka - lihast, salatist ja muust

Agias Nikolause kaluriküla rannatavern
Käisime sõpradega suvereisil Kreekas ja loomulikult tutvusime ka sealse köögikunstiga. Tegelikult ei olnud see meie jaoks esmatutvus, kuna kuus aastat tagasi olin Kreetal juba sellega algust teinud. Tuleb tunnistada, et kõigist rahvusköökidest ei ole kreeka oma minu kõige suurem lemmik. Loomulikult on neil mõningaid väga häid roogasid, kuid on ka palju sellist, mis meid imestama pani või mis lihtsalt meie maitsemeeltele ei sobinud.

Kaks kreeka üsna tuntud rahvustoitu - moussaka ja pasticcio - said juba Kreetal järgi proovitud ja need ei olnud meie meele järele. Esimene on kartuli-hakklihavorm bešamellkastmega, teine on sarnane toit pastaga. Iseenesest ei olnud neil midagi viga, aga maitsestamine on meile harjumuspärasest erinev ja veidi läägevõitu. Esimest korda Kreekat külastades võiks need toidud siiski ära proovida ja ise otsustada, kas need meeldivad või ei. Teine veider toit oli dolma ehk kapsarulle meenutav söök viinamarjalehtedega. See oli kuidagi maitsetu. Kreeka köögile on üldse hästi omased kõikvõimalikud täidetud köögiviljad. Riisiga täidetakse nii paprikaid, tomateid, baklažaane kui suvikõrvitsaid.


Imestama pani aga nende komme värsket kala ja mereande fritüürida. See tundub eestlase jaoks uskumatu raiskamisena, sama hästi võiks ju kasutada sügavkülmutatud toorainet. Muidugi on võimalik tellida ka grillitud või tomatikastmes hautatud kala, aga kala valmistamise viis tuleks alati enne tellimuse esitamist üle täpsustada. Vastasel juhul on väga suur tõenäosus saada õlist tilkuv frititud taldrikutäis.


Aga aitab virisemisest. Tegelikult ei ole minu eesmärk kreeka kööki maha teha, vaid lihtsalt inimesi mõningate toitude osas valgustada, mis eestlastele ei pruugi hästi sobida. Pealegi, mulle väga meeldivad kreeka tavernid oma valgete linade ja siniste toolidega. Nüüd aga annan ülevaate toitudest, mida seda riiki külastades kindlasti proovida tasub. Kreeka köögi üks parimaid palasid on kindlasti meilgi hästi tuntud niinimetatud külasalat, mis koosneb tomatitest, kurkidest, paprikast, sibulast, oliividest, fetajuustust ja õlikastmest. Selles ei tule küll kunagi pettuda, köögiviljad on seal küpsed ja magusad, oliivid kvaliteetsed ja feta mõnusalt soolane. Kreeka salat käis meil iga toidukorra juurde ja oli alati väga hea.


Teiseks oskavad kreeklased tõeliselt häid liharoogasid valmistada. Proovisime nii tomatikastmes hautatud loomaliha, sealiha, meekastmes kana ja erinevaid pajaroogasid. Liha oli alati ideaalselt pehmeks hautatud, mille saladuseks on aeglane vaiksel tulel küpsetamine. Samuti oli see väga hästi maitsestatud. Lisaks kastmetele pakutakse kõigis kreeka tavernates ka souvlakit ehk lihavardaid. Neid tasub kindlasti proovida, kuna need ei maksa palju ja on üldjuhul koos salatiga juba korralikuks kõhutäiteks.


Kreekat külastades on kohustuslik proovida korralikke oliive, millel on kivi eemaldamata. Meie peatuspaigaks oli Kalamata linn, mille ümbruskonnas kasvavad kuulsad kalamata oliivid, mis on ühed kvaliteetsemad ja kallimad. Need viljad on teistest suuremad, mandlikujulised, värvilt punakaspruunid ja maitselt vürtsikamad. Lõuna-Kreeka kliima on oliivide kasvatamiseks eriti soodne ning sealkandis ringi sõites võis kõikjal näha oliivisalusid. Kalamata oliivideks võib nimetada ainult selles piirkonnas kasvanud vilju, seega on need üsna erilised.


Kindlasti tasub proovida erinevaid fetajuustu, spinati ja kitsejuustuga pirukaid ning grillitud juustusid. Kastmetest võiks proovida külma tzatzikit, mis põhineb jogurtil ning sisaldab veel värsket kurki, küüslauku ja ürte. Samuti on väga maitsvad hooajalised puuviljad - meie reisi ajal ei olnud kahjuks suurem osa neist veel küpsed, aga saime väga magusaid apelsine, meloneid, arbuusi ja mureleid. Ühel korral õnnestus mul ka viigimarju osta, kuid tundus, et need olid imporditud, kuna kuskil mujal neid enam polnud. Kui küsisin, siis vastati, et vara veel. Varsti peaksid need aga valmima ning lisaks aprikoosid, virsikud ja muu selline kraam.



Kreeklased joovad hästi palju jääkohvi ehk frappet, mida meiegi iga päev vähemalt korra limpsisime. Seda tellides tasub täpsustada, kas soovid piima ja suhkrut ka, kuna vastasel juhul saad musta jääkohvi. Väga mõnusad olid värskelt pressitud mahlad. Veinid ei olnud seal kõige paremad, aga kui mitte väga suur veinigurmaan olla, siis põhimõtteliselt sai neid juua küll. Üks huvitav jook on retsina, mis on valge vein kerge männivaigu aroomi ja maitsega. Proovisin seda ühel korral ja polnud jällegi päris "minu tassike teed", nagu inglased armastavad öelda. Kangematest jookidest pakutakse aperatiiviks tsipourot (Kreetal raki), mis on viinamarjapuskar. Teine aperatiivjook on ouzo ehk aniisiviin, mida juuakse kas puhtalt või veega segatuna.


Viimaste nõuannetena ütlen, et kes ei ole just suure söögiisuga, võiks oma toitu mõne reisikaaslasega jagada, kuna portsjonid on seal toekad. Meie seltskond tellis peale esimest lõunasööki, kus me kõik ägisesime, kaks praadi nelja peale pluss kreeka salati, ja kõigil olid kõhud täis. Lisaks on Kreekas nagu Itaaliaski levinud nn saiamaks ehk alati tuuakse lauda korv saia ja paremal juhul ka oliiviõliga, mille eest tuleb arvele paar eurot lisaks. Seega tühjaks kõht seal kindlasti ei jää. Toidukohta tasub valida kuldreegli järgi, kus rohkem kohalikke inimesi istub, seal on suurema tõenäosusega maitsev söök. Meie puhul töötas. Lisaks peab märkima, et ehedaimad maitseelamused olid väiksemates külades kas mägedes või kalurikülades. Mida vähem turiste, seda parem toit :)



No comments:

Post a Comment