Indoneesia ja Bali köök

Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Põhjus väga lihtne, läksin tagasi tööle ja pole enam leidnud aega kokkamiseks ega pildistamiseks. Püüan nüüd seda viga parandada. Käisime kahenädalasel reisil Balil ja Singapuris, kus saime jälle palju huvitavaid toiduelamusi, mis väärivad jagamist. Singapurist kirjutan veidi hiljem eraldi postituses, esmalt reisi põhilise sihtkoha - Bali - köögist.

Jatiluwih riisiterrassid annavad suurema osa Bali riisitoodangust

Bufee valik

Indoneesia köök oli väga maitsev ja suhteliselt sarnane Taile, veidi ka India köögile. Palju oli menüüs karrisid, kookospiimaga ja ilma, värske kala ja krevetid ning muidugi kõikvõimalikud riisi- ja nuudliroad. Väga levinud olid ka erinevad lihavardad pähklikastmega ehk satay. Eriti populaarsed olid nasi goreng ehk praetud riis erinevate lisanditega ja mie goreng ehk nuudlid lisanditega. Neid roogasid sõid kohalikud ka hommikusöögiks, kuigi minu jaoks on hommikul nuudlite või riisi söömine siiski natuke harjumatu. Teiseks väga levinud hommikusöögiks on banaani- või ananassipannkoogid, mida serveeriti tavaliselt riivitud kookospähkli ja meega. Kõrvale pakuti puuviljasalatit, mis tavaliselt koosnes banaanist, ananassist, arbuusist ja papaiast. Väga maitsev ja mõnus hommikusöök.

Banaanipannkook, värske ananassimahl ja puuviljasalat

Nagu juba mainitud, sõime palju kala ja mereande. Viimaste söömiseks on väga hea koht Jimbarani rand, mis jääb ühest peamisest turistide mekast Kutast 20 minutilise autosõidu kaugusele. Jimbaranis avatakse enne päikeseloojangut ridamisi restorane otse rannas. Kõik pakuvad värskelt grillitud kala ja mereande. See muidugi ei tähenda, et kõigis neis oleks ühtlane kvaliteet. Olin eelnevalt selle kohta veidi tripadvisorist uurinud ja lugesin, et Jimbaranis ei kehti reegel, nagu oleks suurema rahvahulgaga söögikoht parim. Seda lihtsal põhjusel, et turismifirmad veavad endaga lepingu teinud restoranidesse busside kaupa turiste ja selle võrra võib toit kiirustamise tõttu hoopis kannatada. Meie valisimegi ühe äärepoolsema ja vaiksema restorani, kuna nad pakkusid meile sobivaimat n.ö pakettõhtusööki. Seda otsust ei tulnud kahetseda - meie pakett kahele sisaldas grillitud kala, küüslauguga grillitud tiigerkrevette, lisandiks erivad kastmed, friikartulid, riis, aedviljad ja magustoiduks puuviljasalatit. Oi, see oli söömaaeg. Kala oli ideaalselt grillitud, krevetid täpselt parajad, lisandid väga mõnusad. Portsjon oli väga korralik, nii et lõpuks ägisesime mõlemad. Koha nimi oli .Made Bagus kui keegi peaks sinna kanti sattuma ja häid mereande soovib süüa. Lisaks toiduelamusele on Jimbaranis ka mõnus atmosfäär, restoranid asuvad otse rannaliival, kus saad toidu kõrvale nautida lainetekohinat ja lõunamaist päikeseloojangut. Pimedaks minnes süüdati kõigil laudadel küünlad, mis tegi õhtusöögi väga romantiliseks.

Mereanniõhtusöök Jimbaranis

Kuta ei ole kohaliku toidu proovimiseks just parim koht sellel ilusal saarel. Selleks, et saada ehtsat Indoneesia ja Bali toitu koos lahedama ja rahulikuma atmosfääriga, tuleb sealt välja sõita. Meie peatusime pool ajast sisemaal asuvas Ubudi linnas, mis on Bali kultuuri- ja kunstikeskus ning kus olemine on hoopis mõnusam ja ka hinnatase veidi parem. Üks meie lemmikuid söögikohti oli seal väike Bu Nani Warung meie hotelli lähedal Monkey Forest Roadil. Toit oli alati värsketest toorainetest valmistatud ja väga maitsev, samas ülisoodne. Sõime seal mitu korda tuunikala steiki, mis maksis 2,5 eurot ja mis oli väga hea maitsestuse, kauni serveeringu ja mõnusate lisanditega. Ka teised toidud olid seal head ja soodsad.

Tuunikala steik

Parimaid maitseelamusi pakkus aga Melting Woki nimeline warung, mis asus Ubudi peatänavaga risti jooksval Gootama tänaval. Mul hakkab siiamaani suu vett jooksma, kui ma nende veiselihakarrit meenutan. See oli parim karri, mida ma iialgi söönud olen. Kõik need maitsed lihtsalt tantsisid keelel, tõeline restoranitasemel toit nii maitselt kui serveeringult. Toidu vürtsikuse taseme saad ise valida, lisandid on kõik väga värsked, juurviljad krõmpsud. Magustoidud on seal prantsusepärased ja täiesti ideaalsed, mitte liiga magusad. Proovisime creme carameli kookospiimakastmega ja mochakreemi isetehtud vanillijäätisega. Sellise toidu eest küsitaks Eestis hingehinda, kuid seal saime mõlemad pearoad, magustoidu ja joogid kahepeale alla 10 euroga. Toidukoha omanikud on abielupaar, naine prantslanna ja mees Laosest. Naine tegeleb ees klientide teenindamisega ja mees teeb köögis süüa. Teenindus on samuti tipptasemel - väga personaalne ja sõbralik. Soovitan väga soojalt see koht Ubudis olles üles otsida. Mina võin ainult öelda, et jumal tänatud tripadvisori eest, sest muidu poleks ma iial osanud sellisesse kohta minna.

Roheline karri nuudlite, värskete idude ja pähklitega

Karamellkreem kookospiimaga

Veel üks tore koht on Sriwedari tänaval asuv Bale Fair Warung, kus hinnatase oli veidi kõrgem, kuid siiski ka mitte midagi ületamatut. Tuunikala steik maksis seal 5 eurot, suur taldrik grillitud kuningkrevette veidi alla 6 euro. Lisandid on jällegi kõik väga värsked ja suurepäraselt maitsestatud. Koha omanik aga kasutab sealt saadud tulu suures osas kohalikele elanikele arstiabi pakkumiseks, mis on väga üllas eesmärk, arvestades, kui palju on seal inimesi, kes endale ise arstiabi lubada ei saa.


Proovitud sai väga erinevaid eksootilisi puuvilju. Balil kasvab muide 17 erinevat troopilist puuviljaliiki. Mangode hooaeg oli kahjuks paar kuud tagasi läbi saanud, aga selle eest oli näiteks passion ehk kirevili just oma hooaja tipus ja neid maitsvaid vilju sai ikka korralikult söödud. Passion on rusikasuurune kollakas tugeva koorega puuvili, mille koorimisel tuleb välja maitselt veidi tikrit meenutav sisu, mis tuleb endale sisse luristada. Proovisime veel rambutane, mangostiine ja draakonivilja. Esimesed kaks olid omavahel suhteliselt sarnased - tugev koor, mille all valge magus vili ja sees väike kivi. Täitsa mõnusad puuviljad. Draakonivili näeb väga lahe välja nii väljast kui seest, aga maitselt ei ole midagi erilist - pigem magedapoolne. Papaiat oli jälle hulgaliselt, kuigi see puuvili ei kuulu endiselt mu lemmikute hulka. Samas rääkis üks meid sõidutanud kohalik autojuht, et papaia on väga kasulik seedimisele ja eriti kõrvetiste puhul, nii et see fakt tasub kõrva taha panna. Banaanid olid muidugi seal samuti hoopis teise maitsega kui Eestis ja on ühed vähestest viljadest, mis kasvavad Balil aastaringselt. Proovimata jäi aga durian, mille tipp-hooaeg samuti parajasti käis ja mida kõik turud ja teeäärsed puuviljaletid täis olid. Durian on puuvili, mis on väga halva lõhnaga, kuid asiaatidele meeldib selle maitse. Olin aga lugenud, et paljudele ei meeldi ka selle maitse ning lõhn oli piisavalt eemalepeletav. Oma erilise aroomi tõttu on durian keelatud ühistranspordis.

Passionid ja rambutanid

Durianid

Draakonivili (pilt internetist)

Lisaks käisime ühel päeval tutvumas kohviistandusega, kus nägime, kuidas kasvatatakse kohvi- ja kakaoub0oitub kohviubadest. Tema seedimise läbivad oad tervelt, kuid selle käigus tekkiva keemilise protsessi käigus omandavad kohvioad erilise aroomi ja maitseomadused. Sellise kohvi tootmine on aega´ja vaeva nõudev protsess, mistõttu on luwaki kohv maailma kõige kallim. Meie saime istanduses tassi luwaki kohvi~proovimiseks ca 3 euro eest, Euroopas maksab tass sellist kohvi 30 eurot, nii et päris eksklusiivne asi. Kahjuks ei ole ma nii arenenud maitsemeeltega, et oleksin tajunud seda, mille poolest see kohvi just nii eriline on, aga hea oli ta tõesti, kergelt hapuka nüansiga ja nii kaugel olles lihtsalt pidi selle ära proovima. Istanduses anti meie nuusutada tavalist bali kohvi ja seejärel luwaki kohvi ja aroomis oli tunda küll märgatavat erinevust.

Kohviubade röstimine istanduses

Luwaki kohvi valmistamine

Erinevad kohvid ja teed, mida istanduses degusteerisime

Luwaki kohvioad, kakaouba ja bali vürtsid, maitseained

Väljas söömise hinnad on suhteliselt soodsad - odavaim õhtusöök kahele oli ca 5 eurot, kõige kallim 20 euro ringis. Muidugi saab alati ka rohkem maksta, aga tuleb meeles pidada, et kallim hind ei tähenda Balil ilmtingimata paremat toitu, vaid võib hoopis vastupidi olla :) Kindlasti jäid nii mõnedki rahvussöögid sel korral ka proovimata, aga loodetavasti avaneb veel kunagi võimalus indoneesia köögiga tutvust teha.




















































































































































































Aedviljadest olid populaarsed rohelised oad ja vesispinat, mis olid mõlemad alati värsked ja krõmpsud ehk võimalikult vähe kuumutatud.